Tere siin ma olen jah.
Lamasklen oma voodil ja kell on palju. Kass üritab mu läpakakotti tungida ja leiab selle olevat mugava aseme niisamagi. Mulle meeldib siin.
Mõtlesin, et aga why not ma ei võiks kirjutada siia sagemini.

Läksin siis nüüd ülikooli.
Aadi just küsis, kuidas on. Vastasin ilma mõtlemata, et parem kui keskkool ikka. Samas, ma ei saa tegelikult veel sellest asjast lihtsalt piisavalt aru.

Homme on mul ka fiskanf, juba reedest on ja kartus on suur, et ma oma vaba ajaga midagi olulist ette ei võtnud. Kuigi lõpetasime laulu lindistamise kodukootud teel ja kogusin veel kultuuripunkte ka genklubis etenduse vaatamisega. Kuigi äkki need ei loe, sest see oli sama etenduse puhul juba kolmas kord. Ma vaataks tund aega kasvõi ainult seda, kuidas Maria õuna sööb, ausalt. Mitte et ülejäänu kuidagi vähemoluline oleks asja juures.

Võiks veel juttu veeretada ükspäev.

Kevadepäev

Mõtlesin, et peaks midagi kirjutama.
Muidugi on mul jälle halb tuju, ega see inspiratsioon muidu tule.
Pole oma negatiivset pulbitsevat energiat enam kuhugi panna, koristasin just toa ära ja nüüd on kõik... sile. Samas ajab see omakorda närvi.
Kord.
Korrast saab sündida ainult kaos, eks. Kaos on tore, see on nii huvitav. Võtad mingi asja eest ära ja selle taga on midagi uut ning alati on, mida avastada. Midagi ammuunustatut. Äratundmisrõõm on ju parim.
Aga kord.
Ja siis mõtlesin veel sellele, et kord pole ju mina. Isegi mu enda toas.
Kõik mu asjad, mida saan laiali laotada oma lauale, voodile, toolile, riiulipealsele, põrandale või riputada järjest kõrgemasse kuhja nagisse, et mõne kuu või aasta pärast leida veel üks pooleldi kootud sokk või ammukadunud pluus... neid nimetaksin selleks, mis teevad sellest kohast mu enda oma.
Saab muidugi vastu vaielda, et kust otsast need asjad siis mina olen ja kuidas saab nii kole mõtlemine ja materiaalsus kelleski valitseda, aga kuidas täidaksin ma selle toa mingit muud moodi "endaga".
Igatahes, oma väikeses segaduses tunnen ennast mugavalt, sest igal pool on midagi, millega mul on omamoodi suhe. Millel on minu vorm, lõhn, näpujäljed või juuksekarvad, mis tahes-tahtmata igale poole kipuvad.
Ja siis ma koristan. Et oleks silmal hea ja sile. Pühin ära sõrmejälgi, imen tolmuimejasse juuksekarvad, pesen välja lõhna ja vormi. Muidugi, nüüd on siin palju värskem õhk ja tolmu on kordi vähem, klaviatuurigi puhastasin põhjalikumalt ja see ei kleebi enam kuskilt. Ei, ma ei koristanud riiuleid ega nagi, need voolavad endiselt kraamist ja nii on parem.

Siis veel... Valga mulle ei meeldi. Kuidas saakski, kui ainukesed kogemused on heli asemel kurdistav müra laval, ukse taga rõvedad mehed, kelle südamesooviks on, et "musi siia tuleks" ja keegi ikka nurga taga peksa saab.

Öösel saadab viisakas inimene sõnumi mitte ei helista. Alustuseks.
Palun mulle 500 mg Fukidoli.

Mine persse, tead.

Täna sain vihaseks.

Mul on midagi, mille nimel pingutada ja oleks tore, kui seda ka hinnataks. Nii pingutusi kui lõpptulemust. Jah, ma ei nõua ju midagi, sest mis selle mõte veel oleks. Aga kurat.
Piisab mulle mingisugusest tundmatu üldsuse pöidlahoidmisest?
Vaevalt.

Nägemiseni.
Ei oska oma viha väljendadagi praegu paremini. See on väga raevukalt kirjutatud, võin ära mainida.

Kenad lilled.

Tahaks ennast ära visata, why not onju.

http://www.epl.ee/bosa/379718
Ma ei imestaks.

Õaaah.
Suve!
Valgustvärverõõme.
I suxxxorz. Lollakas.
Oo milline kunst.

Palju jõulu!

Sain päris mitu asja.
Üks oli hästi armas.
Osa sellest lugesin jõuluvanale ette ka :)

Aitäh!

Hullus

Tuleb meelde, kuidas me käisime klassiga ajalooarhiivis ja meile räägiti, kuidas vale tint valel paberil viimase lõpuks läbi söövitab ja põhimõtteliselt ära hävitab. Selline tunne ongi. Paber ja friggin tint. Tindiprinter olevat kõige kurja juur veel peale selle.
Nagu oleks üle keha kaetud kirjaga, mis aeglaselt, ent järjekindlalt söövitab end kuskile sügavale. See on ebamugav ja häiriv, aga mis teha.

Parem on õppida ühiskonnaõpetuse arvestuseks ja mitte liialt mõelda. Matemaatikaülesandeid täna ei ole, mida lahendada, Tammsaare loogika järgi ennast välja lülitada ei saa.

Võtan killukese endale. Jeei!

Kuulge minge persse oma irooniaga

Tänane õnnelause: Tulevikuplaane ei saa teha mineviku järgi

Orkutil on minuga mingi tõsisem suhe vist.
Kah asi