Võib-olla üritan sellega loodusele vastu hakata, aga...

... minu meelest ei ole see lõputu kaaslase otsimine ja selle pärast paanitsemine igal hetkel midagi väärt. Kas ei ole võimalik, et saabki tahta olla nii friggin isekas kui vähegi endale lubada ja vabastada ennast sellest inimene olemise osast, mis alati enim jamasid valmistab, ehk siis igasugustest paarisuhetest? Ja ma ei mõtle selle all, et asjaga kaasneks tingimata mingisugune pahatahtlikkus, mis egoisimiga tavaliselt seostub. Isegi mitte ilmtingimata ringilaskmine. Lihtsalt vajalik enese-aeg, mille jooksul teha asju, mida ma parema idee puudumisel nimetaksin mõtlemiseks ja arengu soodustamiseks.

Praegu ma tahan, et ei peaks mõtlema sellele, kas ma oma igapäevases tegevuses kedagi äkki kõrvale ei jäta või kas ma peaksin olema mõistvam või avameelsem või arutama ENDA tulevikuplaane võimalusega, et see kellegi enesetunnet, tähtsust, vabadust ja valikuvõimalusi vähendab.
See ei tähenda, et ma kellestki, keda seni olen endale tähtsaks pidanud, vähem hooliks.

Tegelikult tahaksin mõnda aega vaadelda maailma kuskilt nurga tagant, veel parem teiste peade kohalt, tõusta kõrgemale kõigist olukordadest, rakendada oma kaalutlevat olemist hilisemaks rahulolu hoidmiseks. Selleks läheks aga tohutult aega, mida mul ei tundu olevat. Olukorrad muutuvad, vaja on pidada järjest kiirenevat sammu. Hell no, olen avastanud isegi, et lükkan mõne emotsiooni väljendamise edasi selle ajani, kui jõuan mõttes läbi arutada, kuidas ma seda tegema peaks ja miks just nii. Siis on loogiline, et ma selleni lõpuks ei jõuagi.

What has been read can not be unread nii et kõik kes seda lugenud on, teavad minu kohta nüüd rohkem ja sellest lähen ma nüüd edasi.

(Mulle mõnikord tundub päris veider, kuidas alguses on teksti palju, kustutan ebavajaliku ära, alles jääb kontsentraat mõtetest, mille üle ma ise olen kole uhke, aga üldse ei kujuta ette, kuidas keegi teine sellest aru võiks saada ja kas üldse. (Arvatavasti oleks pidanud seda ka lühendama.))

Jälle läks aega.

Mida ma siis mõelnud olen.
Jõudsin tõdemusele, et jah, ülikool on see asi mis mulle meeldib. See ei loe, et esimesel semestril asjad üldse mitte eriala poole ei kaldunud, kohe algaval saab see-eest juba päris korralikult, jejee. Loodan et see tõestab taas, et olen õige ala valinud.
JA mu kursus on ju äge. Just hiljuti juhtus üks spontaanne saunapidu, mis sama juhuslikult kestis kella viieni hommikul. Kuigi mu tuba haises õlle järele, mille pudeleid ma ei jõudnud ära koristada, olin siiski une saabudes nii kole rahul selle üritusega. Selline mõnus teisipäevane.

Üldiselt olen olnud ikka maru laisk, suurema osa käimasolevast kuust loivanud kodus ringi hommikumantlis ja söönud võileibu. Sinna vahele mõõdukalt eksamiteks õppides ja isegi sõprade-tuttavatega sotsialiseerudes. Vähemalt praegu on mul võimalus seda õigustada, väites, et õues on ilmselgelt liiga külmad 20 miinuskraadi, et ma oma köha ja nohuga sinna minna võiks. Täna rõõmustasin üle mitme päeva selle üle, kui tundsin pesuloputusvahendi lõhna oma pluusil. Ehk ei peagi seda nina veel maha võtma.

Kõige selle juurde olen muidugi passinud mõttetult tunde ja tunde arvutiekraani, leides aina mõttetumaid netilehekülgi. Kindlasti olen ma isegi nende mõttetuses veendudes ka midagi teada saanud, edaspidi mõtlesin üritada neid ka siin jagada. Näis, mis saab, ma siiani pole suutnud end sundida tihemini kui kolme kuu tagant midagi blogimaailmale juurde andma.

Siis tahtsin veel mingit moodi lisada sellele asjale siin laulusõnu, mille ma AnalogFMi lauludele kirjutanud olen. Ükspäev kui siis uued lindistused ja muud sellised uhked asjad tulevad, siis keegi peale minu ka juba äkki teab, mõelda kui tore. Ja noh üldse, ma pole kunagi selliseid omaloomingulisi asju väga üles riputanud.

Aa ja jah, kustutasin eelmised postitused ära, sest mulle need enam ei meeldinud. Oli paremaid asju, aga ükd ilge soigumine kumas läbi nii et mul on kahju neist vähestestki, kes neid lugema vaevusid, sorri.
Või noh, kõiges oma geniaalsuses tahtsin uuesti alustada. Loodan pigem homsele päevale.
Tere.