reede, juuni 11, 2010

"Aga võib-olla olen ma nii võlutud oma vestluskaaslase välimusest, et muu mind hetkel ei huvita."

Kena ju. Veidi imal, aga kena. Kui veider, et on inimesed, kelle juttu usun ilma, et nad mulle selleks otseselt põhjust oleks andnud, kuid mõnede teiste puhul on asjad kardinaalselt vastupidi, samuti... põhjuseta. Vist on võimalik ka, et kujutan põhjusetust ainult ette.

"Ja tahtsin öelda, et sinuga on siin niimoodi hea rääkida."
Nojah.

2 kommentaari:

Kateriviteri ütles ...

Vaja vist õppida komplimentidesse suhtuma? Üks kelmikaid vastuseid: "Tänan komplimendi eest, jään ootama järgmist!"

Kertu ütles ...

eiei, suhtuda oskan ma väga hästi, kust sa tead üldse, mida ma neile vastasin :D hoopis teine teema on, kas nende komplimentide siirusesse uskuda või mitte.