Võib-olla üritan sellega loodusele vastu hakata, aga...

... minu meelest ei ole see lõputu kaaslase otsimine ja selle pärast paanitsemine igal hetkel midagi väärt. Kas ei ole võimalik, et saabki tahta olla nii friggin isekas kui vähegi endale lubada ja vabastada ennast sellest inimene olemise osast, mis alati enim jamasid valmistab, ehk siis igasugustest paarisuhetest? Ja ma ei mõtle selle all, et asjaga kaasneks tingimata mingisugune pahatahtlikkus, mis egoisimiga tavaliselt seostub. Isegi mitte ilmtingimata ringilaskmine. Lihtsalt vajalik enese-aeg, mille jooksul teha asju, mida ma parema idee puudumisel nimetaksin mõtlemiseks ja arengu soodustamiseks.

Praegu ma tahan, et ei peaks mõtlema sellele, kas ma oma igapäevases tegevuses kedagi äkki kõrvale ei jäta või kas ma peaksin olema mõistvam või avameelsem või arutama ENDA tulevikuplaane võimalusega, et see kellegi enesetunnet, tähtsust, vabadust ja valikuvõimalusi vähendab.
See ei tähenda, et ma kellestki, keda seni olen endale tähtsaks pidanud, vähem hooliks.

Tegelikult tahaksin mõnda aega vaadelda maailma kuskilt nurga tagant, veel parem teiste peade kohalt, tõusta kõrgemale kõigist olukordadest, rakendada oma kaalutlevat olemist hilisemaks rahulolu hoidmiseks. Selleks läheks aga tohutult aega, mida mul ei tundu olevat. Olukorrad muutuvad, vaja on pidada järjest kiirenevat sammu. Hell no, olen avastanud isegi, et lükkan mõne emotsiooni väljendamise edasi selle ajani, kui jõuan mõttes läbi arutada, kuidas ma seda tegema peaks ja miks just nii. Siis on loogiline, et ma selleni lõpuks ei jõuagi.

What has been read can not be unread nii et kõik kes seda lugenud on, teavad minu kohta nüüd rohkem ja sellest lähen ma nüüd edasi.

(Mulle mõnikord tundub päris veider, kuidas alguses on teksti palju, kustutan ebavajaliku ära, alles jääb kontsentraat mõtetest, mille üle ma ise olen kole uhke, aga üldse ei kujuta ette, kuidas keegi teine sellest aru võiks saada ja kas üldse. (Arvatavasti oleks pidanud seda ka lühendama.))